Kolimine.

Oh, nagu teada , et mu korter sai uue üürilise ja seetõttu ,olen õnnelik,on rahaliselt raskel ajal võimalik ühest koormast lahti saada. Milline õnnistus.. Ja smas ka suure palve vastus. Aitäh sulle Jumal.
Aga nüüd on natuke jama sellega, et mis ma nüüd edasi teen, kuhu saan ulualuse?
Algse plaani järgi pidin minema onu juurde elama, ja mulle nii meeldiks seal, sest mulle tõesti väga emeldib onu ja onu pere. Kuid tunnetan, et on naisel on natuke selle vastu, olen tema kodu kui sissetungija, ma arvan.. Ja ma tõesti ei soovi mitte kellelegi pinda käia või nende rahu rikkuda ja eriti ma tean, kui hea ja parim koht minu jaoks on kodu.
Oh, kuidas ma ootan, et Jumal selleel kõigele kõige parema lahenduse tooks. Praegu on muidu väga pingeline ja stressirohke periood üldse.Ma palun kogu südamest.

Ja järgmine nädal hakkab mul praetika Werneri köögis, eks vaatas siis, mis sellest saab.

Seniks aga. Head ööd.

Lugedes vana blogi.

Lugesin täna vana blogi ja elidsin seal t sellise huvitava sissekande. See on ikka väga hea, et blogi pidada, siis pärast on nii äge vaadata, mida oled kunagi mõelnud ja teinud.
Järgnev oli
Muutused on vajalikud. Kuigi me sooviks hoida kinni hetkedest, eelkõige headest, jäävad meile nendest mälestused. Ei ole ühtegi hetke sarmast teisega. Muutused võivad olla, ja sageli on hirmutavad, muutus, kõik on teine enam ei ole millestki tuttavast kinni hoida.

Kõik mis praegu toimub, kunagi toimus või hakkab toimuma on kõik toimunud praegusel hetel, homme ja eile on ainult tagaplaan, mille me oma mälestustele loome. Kõik mida sa teed teed sa praegusel hetkel.

Oeh jällegi hakkan ma ühest lihsast mõttest liiga filosoofiliselt rääkima, et ma lõpuks isegi aru ei saa enam, mis oli see algne tegelikult väga lihtne mõte, mida ma kirja tahtsin panna. Oh mind. Ma ütlen mul pole see kirjutamine kunagi hästi välja kukkunud. Ma tõesti tahaks nüüd mõnikord oma 12nda klaasi kirjandi uuesti läbi lugeda, ma tõesti kujutan ette mida hägusat juttu ma võisin sinna kirjutada. Vaesed hindajad, aga väga lootusetu see vist siiski ei olnud, sest a sain ikkagi poole tervikust hindest. Tore, et ma siis nüüd lõpuks seda kõike mõistan. Ja tol hetkel olin ma endas nii kindel,et ma kirjutasin maailma targemat juttu,e t miks hindaja minust aru ei saanud ja mind ei mõistnud. J a siit tuleb jällegi välja üks tarkus-ei ole olemas halbu inimesi , on vaid inimesed kes ei nõustu sinu seisukohtadega, inimesed kes ehitavad teistsugust maailmamudelit. Ning ükski inimene ei tee midagi valesti seda mudelit arvestades. Enda käitumist kõrvaltvaataja kriitilise pilguga vaadata on väga raske. Ja hoidku ennast need inimesed kes sulle ainult head tehes kõrvaltvaataja märkusega on midagi julgenud öelda, nad on haavanud su ego.
Kuid jah nüüd tagant järele mõeldes, see ongi see muutus, mida me vajame.See on see muutuses peituv võlu, mis meid hiljem tabab, mõistes mis muutuse me tegelikult läbinud oleme. Et me ei muutuks liiga mugavaks oma elus ja oma iseloomus, et meil oleks pidevalt ruumi kuhugi arenenda, et me ise lubaksime areneda,mitte piirata seda oma mugavustunde tõttu ja kartusest uue muutuja vastu.

See elu on võrratult ilus. Aitäh, et oled avanud mul silmad ja aidanud mul vaadata seda maailma läbi sinu silmade.

Ja siin on veel teine sissekanne

Olen jõudnud sellisesse eluperiood, kui ma oled iga meelega täielikult ärkvel ja teadvustan enda ümber toimuvad, kindlasti on põhjus selles ka,et ma ise olen ennast rohkem avanud ja ma tahan mõista enda ümber toimuvad, ja nii kui ma seda teen siis üha enam ma jõuan järelduseni,et mul on ikka meeletult palju enda ümber, mille eest tänulik olla. Täitsa lõpp, elu sees mitte kunagi näiteks ei oleks ma arvanud üks või kaks aastat tagasi,et kunagi olen punktis, kus Jumal on mulle nii lähedal, ta on avanud mu silmad ja südame nii,et ma suudan armastusega suhtuda enda ümber olevasse ja mõista selle kõige ainulaadsust.
Nüüd mõistan ka põhjust, miks tegelikult ei tulnud välja mu soovist see aasta Hollandisse õppima minna, sest nii ei olnud lihtsalt ettenätud. Ja kindlasti või öelda, et praeguse kahe ja poole kuuga olen ma tohutlt palju õppinud, arvestama, armastama,mõtlema, tundma ja mul on lihsalt tohutu suur rõõm südames. Ja nii ongi. Mu perekond, mu supper -hüpper perekond, mu vanemad kes võibolla tõesti on mind kasvatanud “vatis” kuid olen selle eest neile ülimalt tänulik, mu onud ja nende pered, mu kaugemad sugulased kellega harvem kohtuda saab, kuid kellede seltskonnas on alati hea meel olla ja kui palju nalja, oeh ja mu sõbrad mu oma ainulaadsed sõbrad kes on mind nii palju aidanud ja mulle toeks olunud ja mind omaks võtnud, ja üldse kõik inimesed, kellega mu elutee kunagi ristunud on. Ja kõik see mid me ümber. Kõik Jumala kätetöö ja selle kõige est olen talle ihu ja hingega tohutult tänulik. soojus.

Posted by mellu in 20:31:01

Ja see oli tark jutt, täitsa tulrtasin endale selle mõtte meelde ja mulle isegi meeldis see.

Täna oli tore kodugrupp, jõudsime Peetruse esimese kirjaga lõpuni. Peale kodugruppi läksime Taaveti, Kata, Hanna ja Timoga GEN kluppi mõnusat dšääsi kuulama =) Ja Raks ja Betti olid ka seal, oli tore aeg, kuid olen järjekordselt ka sellest nädalast nii väsinud. Aga õnneks on mul homme vaba päeb nii, et saan une hommikusse magada. Jei, aitäh sulle kallis Taevane Isa! Muah.

Elu ei ole iseenesest mõistetav!

Ma olen võtnud liiga palu asju enesest mõistetavana. Ei ole iseenesest mõistetav, mul on just nii hea elu kui mul olnud on.
see et mul on perekond
see et mul on olnud toitu mis täidab mu kõhtu
see et olen just selles koolis käinud kus käisin
see et olen saanud ülikoolis käia
see et olen reisinud
see et mul on nii super sõbrad
see et ma saan kõndida
see et mul on silmad ja näen seda ilmelist maailma
see et mul on nii imelised vanemad
see et mul on vanaisa
see et ma olen eestlane
see et mul on võimalust oma arvamust avaldada
see et olen kohtunud toredate inimestega
see et JUMAL on mind loonud just selliseks nagu olen
Mitte miski siin elus ei ole iseenesest mõistetav. See kõik on nii eriline, erakordne, unikaalne ja nii võimas.
.. Et kõik mis ütlen ja mis teen, olla sul austuseks. Olen siin selleks et sind kiita..


Kuid kõige imelisemad lilled maailmas on ikkagi orhideed, need imelised õied. Õrnalt lõhnavad õied, tugevad, kuid meeletult graatsilised. Istutasin täna oma orhideesid ümber, kaks oli natuke kuivanud ja nukraks jäänud loodan, et nad tärkavad. Valgust on praegu rohkem ja see meeldib neile väga.

Nädalavahetus.

See nädalavaehtus jõudsin jälle üle pika aja tallinnasse, oh see oli tore, sama solen hetkel meeletult väsinud ka. Reede õhtul kohe otse rongi pealt kell 10 viis isa mind Anni juurde, kus Anni ja Kätuga vaatasime Eesti Laulu. See oli väga lõbus ja kvaliteet aeg nende kahega, keda viimasel ajal enam üldse ei ole näha. Aga nad on ikka nii kallid mulle! Ja ka laupäeva õhtu möödus Kätu juures. Sõime pasta bologneset ja vaatasime kaks filmi järjest "Mamma Mia" ja "It´s complecated" päris huvitavad filmid..., sain koju alles mingi kolm öösel, nagu oleks kuskilt peolt öösel tulnud nii naljakas oli nii hilja tallinnas koju jõuda.
Ja üldiselt see nädalavahetus läks äärmiselt kiiresti.. Ja nüüd olengi tagasi tartus.. Tulin just Otepäält Andu puhketalust sauna ja tünni õhtult tüdrukutega, oh oli tore aeg, Kati võitis jälle FB kaudu oma komnele sõbrale saunaõhtu. Oh see oli nii ilus, kui sinna sõitsime, päike paistis ja sinine taevas ja lumivalge lumi =)=) täiesti sile.. ilus ilus.
Ja veel lugesin reedel rongisõidu ajal korraga terve Joosua raamatu ära, kuna oli BP natuke maha jäänud, kuid kavatsen sellega kindlasti lõpuni minna. Loen ja palvetan ja kiidan oma kallist Loojat!
Tagasitulek Tartusse ei olnud just kõige mugavam, mulle ikka nii meeldib rongis, et on rohkem ruumi ja valge ja kuidagi avaram. Kuid kõigile see ei meeldi, reedel oli rongis mingi purjus mees minu vagunis, kes terve tee lällas ka kaebas, kuidas tal ikka see üldse ei meeldi, et rongi niii koliseb ja, et tal pea hakkab valutama, arvan, et see pea hakkas tal millestki muust valutama, kuid eks ise teab..
Ja nüüd õnneks järgmine nädal on koolides vähe lõdvem ja ei pea nii palju rabelema, saab natukene hinge tõmmata.
Oh, aitäh sulle armas Jumal selle imelise aja eest!

Karjus karjus karjas

Mis kasu toob mul kogu maailm,
kui kaotan hinge
Mis kasu on mul uuest laulust,
kui jään uhkeks
Nüüd, nähes Su armu,
ma ohverdan end...

Kuulasin seda laulu ja pisarad voolasid lihtsalt silmast, sest see on lihtsalt nii sügav ülistuslaul, see läks mulle nii südamesse ja ma tõesti tahan Jumalat rohkem tunda ja tahan usaldada enda täielikult tema kätte. Sest tõesti Jumala arm on põhjus miks me üldse midagi teha saame, miks me elame.

Eilne kodugrupp oli mõnus, kvaliteetaeg õdede ja vennaga. Ja täna on ikka südamel see lugu, oh ma pean selle siia kirja panema, et kui ma ikka endale selle meelde tuletaksin, kui kunagi peaksin selle jälle unustama. Igatahes.. See oli ühest mehest, kes sõitis autoga teel ja tema ees oli lambakari, ning kui ta autoga lähemale jõudis läks lambakari täiuslikult kaheks, lihtsalt sammusid kahele poole. Mees oli sellest nii hämmingus, et läks ja otsis nende karjuse üles, ja teda tõesti huvitav see, et kuidas nad nii distsiplineeritud on, kuidas? Karjus rääkis talle, et ta toimib nii, võtab oma karjast need kõige uljemad ja sõnakuulmatud, ning murrab nende jalad, jaaa murrab need, ning siis kannab lammast oma õlgadel, kuni lamba jalad on täielikult paranenud, et lammas teda täielikult usaldama õpiks, ja õpibki, sest see tema karjus hoiab teda ja tassib kuni ta haige on ja ise käia ei saa.. Mul jooksid külmavärinad üle selja.. Et on karjust täielikult usaldada ta peab neid, oma karjatatavaid enne murdma. Ja Jumal on meie karjane, selleks, et ta meie sees tööd saaks teha, peab ta meid murdma, et toimuks protsess ja et usalduks kasvaks.. Ja seda palud Jumalalt, et ta tõesti meid murraks, et see saaks toimida tundub mulle väga hirmuäratav.

minu Veebruar

tore, Veeruar on möödunud nii kiiresti, et ei ole jõudnudki oma tegevuste üle mõelda. Vabariigi aastapäeval koju pikka nädalavahetust veetma minnes õnnestus mul Tallinnast viirus külge haakida, niiet nüüd istun salvrätik vastu nina surutud diivanil ja vesistan. Ja üle pika aja on mu tervist nõrgendanud mingi patsill. Ka koolis on olnud palju asju, mõlemas, asju teha, tundub, et mu jõud ei lõpmatu, kas ma ise teen oma elu raskemaks võttes endale kohustusi, mida ma kanda ei suuda. Põhiline on, et ma seda tehes, ei kaotaks sihti teha seda kõike koos Jumalaga ja talle täielikult toetades. Sest ilma temata olen ma väärtusetu, lihtsalt üks suvaline patune inimene, kes eluga vaeva näeb ja kõik oma ootused ja lootused ainult enda kanda jätab. Mitte, et ma peaks enne korda ajama oma isiksuse ja probleemid suhtemisel ümbrusega ja inimestega, vadi kõik saab alguse Jumalast. Mitte minu võime teisi armastada ja aidata ei seisne selles, et olen selgeks mõelnud kes mina tegelikult olne, vaid see kes Jumal on minus ja mina jaoks.Minu ülesanne on lihsalt siia maailma edasi anda Jumala armastust, peegeldada seda siia katkisesse maailma ja teiste viibimist siin maailmas võimalikult meeldivaks teha... Ma elan selleks, et teistel meeldivam siin maailmas elada oleks, ma ei ela siin oma heaolu nimel, vaid teiste oma ligimeste , Jumal hoolitseb minu heaolu eest, kui mitte siin maailmas, siis minu tulevases kodus tema juures taevas. Mõtted, mis mu peas on keerelnud, ja mida ma praktikasse oma ellu peaksin täielikult sisse lülitama ja rohkem selles kinni pidama..
Avastasin, et kui kaua aega ma pole lugenud, mõtlesin, et kui oluline on ikka kooli ajal kohustuslik kirjandus, mis paneb sunniviisiliselt tutvuma maailma väärtusliku kirjandusega. Sunniviisiliselt minusuguse jaoks, kes mõnikord kaotab jälje ja tahtmise, nihutades paigast väga olulised suunad. Ühesõnaga lugesin raamatut "Minu Eesti" Justin Petrone kirjutatud. Justin on tore noormeest New Yorgist, kes leiab oma eluarmastuse Soomest, nimelt leiab ta toreda seiklushimulise neiu Epu. Raamatus ta kirjutabki muljeid Eestist, mis teda siia esmakordelt tulles tabasid.Naljakas juhtumid otse elust on nii hästi ja selgesõnaliselt üles kirjutatud, mis muudab raamatu lugemise nii lihtsalt huvitavaks ja inspiratsiooni allikaks.
Järjekordselt olen jõudnud järelduseni, et ma mõtlen liialt ja just filosoofiliselt, peaksin on mõtted tasakaalu viima vahest ratsionaalse mõtlemisega ja näiteks oma eesmärkide kindlaks määramisega. Kes ma olen 5 aasta pärast, kus ma olen, ja kes on minuga? Mis on Jumala täielik plaan minule ja kuidas ma saan seda ellu viia?
Head ööd!