minu Veebruar

tore, Veeruar on möödunud nii kiiresti, et ei ole jõudnudki oma tegevuste üle mõelda. Vabariigi aastapäeval koju pikka nädalavahetust veetma minnes õnnestus mul Tallinnast viirus külge haakida, niiet nüüd istun salvrätik vastu nina surutud diivanil ja vesistan. Ja üle pika aja on mu tervist nõrgendanud mingi patsill. Ka koolis on olnud palju asju, mõlemas, asju teha, tundub, et mu jõud ei lõpmatu, kas ma ise teen oma elu raskemaks võttes endale kohustusi, mida ma kanda ei suuda. Põhiline on, et ma seda tehes, ei kaotaks sihti teha seda kõike koos Jumalaga ja talle täielikult toetades. Sest ilma temata olen ma väärtusetu, lihtsalt üks suvaline patune inimene, kes eluga vaeva näeb ja kõik oma ootused ja lootused ainult enda kanda jätab. Mitte, et ma peaks enne korda ajama oma isiksuse ja probleemid suhtemisel ümbrusega ja inimestega, vadi kõik saab alguse Jumalast. Mitte minu võime teisi armastada ja aidata ei seisne selles, et olen selgeks mõelnud kes mina tegelikult olne, vaid see kes Jumal on minus ja mina jaoks.Minu ülesanne on lihsalt siia maailma edasi anda Jumala armastust, peegeldada seda siia katkisesse maailma ja teiste viibimist siin maailmas võimalikult meeldivaks teha... Ma elan selleks, et teistel meeldivam siin maailmas elada oleks, ma ei ela siin oma heaolu nimel, vaid teiste oma ligimeste , Jumal hoolitseb minu heaolu eest, kui mitte siin maailmas, siis minu tulevases kodus tema juures taevas. Mõtted, mis mu peas on keerelnud, ja mida ma praktikasse oma ellu peaksin täielikult sisse lülitama ja rohkem selles kinni pidama..
Avastasin, et kui kaua aega ma pole lugenud, mõtlesin, et kui oluline on ikka kooli ajal kohustuslik kirjandus, mis paneb sunniviisiliselt tutvuma maailma väärtusliku kirjandusega. Sunniviisiliselt minusuguse jaoks, kes mõnikord kaotab jälje ja tahtmise, nihutades paigast väga olulised suunad. Ühesõnaga lugesin raamatut "Minu Eesti" Justin Petrone kirjutatud. Justin on tore noormeest New Yorgist, kes leiab oma eluarmastuse Soomest, nimelt leiab ta toreda seiklushimulise neiu Epu. Raamatus ta kirjutabki muljeid Eestist, mis teda siia esmakordelt tulles tabasid.Naljakas juhtumid otse elust on nii hästi ja selgesõnaliselt üles kirjutatud, mis muudab raamatu lugemise nii lihtsalt huvitavaks ja inspiratsiooni allikaks.
Järjekordselt olen jõudnud järelduseni, et ma mõtlen liialt ja just filosoofiliselt, peaksin on mõtted tasakaalu viima vahest ratsionaalse mõtlemisega ja näiteks oma eesmärkide kindlaks määramisega. Kes ma olen 5 aasta pärast, kus ma olen, ja kes on minuga? Mis on Jumala täielik plaan minule ja kuidas ma saan seda ellu viia?
Head ööd!